Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Uuele ringile

Kuna ma tunnen, et ikka kriibib ja vahel võiks heietada ka netilehekülgedel, siis ma kolin. Siia.

Ja ka seal saab tõenäoliselt esimesed pool aastat igasuguseid liigtundelisi poste näha kuni ma ükskord mõistan, mis eesmärki see blogi teenima peaks ja aegunud emojama parooli alla panen, mida kellelegi nii või naa ei ütle. Või noh, testige küsimisega, sest siiani pole veel nii tehtud.

Advertisements

Silmailu

Kunagi aprillis (aprilli alguses ühel nädalavahetusel, saabudes 8. kuupäeval) käisid mul Odessas külalised Kanadast ja Poolast, kes Lvovis vabatahtlikutasid, nende hulgas ka Mike Rudz, täisnimega Mike Rudzinski. Nüüd sobrasin natuke ta blogis ja avastasin, et ta avas juuni lõpupoole Lvovi Katoliku Ülikooli galeriis oma fotonäituse. Noh, igatahes ma nüüd midagi talt panen üles siia, et oleks kena vaadata. Leheküljelt rudzfromeurope.blogspot.com saab lisa(infot).

_DSC1327 - Version 2

_DSC9035 - Version 2

Ja minu isiklik lemmik:

_DSC8774(2)

Jah, kindlasti…

1. Altona schoolhouse schooting – 1902, Canada

2. University of  Texas at Austin massacre – 1966, USA

3. Ma’alot massacre – 1974, Israel

4. Raumanmeri school shooting – 1989, Finland

  • Although grades may vary from failing to honor roll status, most school shooters have a tested IQ of above average. Few school shooters were formally diagnosed with a mental illness prior to the attacks and few had histories of drug or alcohol abuse.
  • Nearly all described their school experience and sometimes their childhood as a daily hell.  Many of them shut down their feelings so that nothing further can hurt them.  They described the anger as continuing to build up inside, with no outlet or way to let it out.  Some had occasional unpredictable and uncontrolled outburst of anger, but most kept it hidden. In the shooter’s mind, killing is a noble act.  They are punishing the mean and the cruel in a self-appointed role as the vengeance police. Personalities among shooters varied, but nearly all had what their peers described as having a weird or dark sense of humor.  They were known to find humor with the pain or misfortune of others.
  • An examination of past school assignments turned in by shooters often reflected an underlining theme of suicide and homicide.  Some shooters were found to focus their writings on themes surrounding hatred, prejudice, death, dismemberment, mutilation and the use of weapons. Few teachers expressed a concern over the theme of assignments turned in by the soon to be shooters. At the time, many educators felt the writings were just creative writings completed by a student with a big imagination. There are many normal, healthy teenagers who have a fascination with violence and according to a growing number of psychologists, this is completely normal. They explain it as a reflection of a harmless but rich and creative fantasy life.  But they caution that if the adolescent can no longer separate their imagination with reality then intervention is required.
  • Records show that just slightly more than half of school shooters had a prior criminal record, ranging from theft to weapons possession.  Most of the prior police contacts were brief and for the most part the first act of violence was on the day of the shooting. Most shooters had been thinking about and planning the shooting for months prior to the event.  Unless they have a specific date in mind, there is often a triggering event that will put their planning into place. The shooter does not “snap”.  The attacks are not spontaneous or impulsive.  Half of the shooters thought about the attack at least two weeks prior to the shooting and had an actual plan in place at least two days prior to the event.  Some had actually conceived the idea over a year prior to the shooting with an actual plan in place. Although the shooter has their plan in place, most often there is a triggering event that puts their planning into motion. In nearly 3 out of 4 of all school shootings, the underlying issue of the shooter’s acts was a recent loss of status in a significant relationship, a personal failure or a romantic rejection. Other triggering events often involve humiliation by school officials, an arrest, a planned move or problems at home.  In other words, the shooter generally has difficulty coping with significant losses or personal failures.
  • In the aftermath of any highly publicized school shooting, all educators and law enforcement should be on high alert for what is known as the copycat syndrome.  If a school shooting is receiving a lot of attention in the media, there tends to be more school shootings and school shooting attempts soon afterward.

Aga ilma ka ei saa…

Peab kirjutama. Avastasin, et kaotamine on omamoodi vabastav. Ja sain õppetunni selle koha pealt, et vahel me tahame teistele midagi, mis meie arust on hea ja ei pööragi tähelepanu sellele, et tegelikult ei pruugi see siiski olla see, mida teine ise soovib vastu võtta.

* Nägemiseni, Ukraina (ukr. k)

26. augusti õhtul lahkusin. Ilma pisarateta. Ei, valetan. Bussis ikka natuke kukkus põsele. Või kuskil lennujaamas. Üldiselt oli lihtsalt lõpetatuse tunne. Kohalik tarkmees Gleb tuli ära saatma, aitas kotte bussi tassida. Ja andis kaasa pigem hea emotsiooni kui et kriitika, kuigi ma just viimast oma kutsevaliku – emakeele ja kirjanduse õpetaja – pihta ootasin.

Buss viis Kiievisse ja sealt oleks justkui pidanud edasi sõitma Borispoli lennujaama 40 kilomeetrit eemal, aga sinnasõitjatel paluti samuti pealinnas välja astuda ja oma kotid võtta. Ning oodata. Teatasid, et meid ikka sinnani ei vii – kaheksa inimest vaid oli suure sõiduki peale – ja seletasid ümberistumise korra ära. Kuni üks ameerika keskealine härra tõlgi vahendusel natuke (tõesti hästi natuke) häält tõstis ning seletas, et peab seitsmeks kohal olema, muidu jääb lennukist maha. Bussijuht ja -neiu panid pead kokku ning otsustasid meile halastada. Järgmised tunnid kuni poole kolmeni ootasin lennuki pardale minekut ja asi läks täiesti tavalise skeemi Kiiev-Riia, Riia-Tallinn järgi. Kohal kell 20:20.

Esimene tõsine probleem tõusiski alles kodumaal: mul ei õnnestunud endale lennujaama transporti organiseerida. Nii et pidin oma 40 kiloga koju hääletama. Polnud jõudu kõiki asju läbi bussitranspordi Viljandi maantee äärde vedada ja seetõttu hakkasin Tartu maantee äärest liikuma. Seegi oli omaette katsumus, sest kõige raskemat kotti, mis kaalus 20 kilo, ei jõudnud ma moodmoodi kanda kui endale järgi vedades. Ükskord hääletamiseks sobivasse kohta jõudes sain kuskil tund aega jälgida ülejäänud kolmapäevaõhtuse hääletajakontingendi (noored teismelised tšikid) vaheldumist ja õnne. Keegi vähestest minu juures peatunutest aga Koseni sõitma ei kippunud, soovitasid edasi oodata ja käega vehkida.

Lõpuks jäid kaks noormeest Kiaga pidama, väitsid endid Viljandisse sõitvat. Tee peal (pärast mu möödunud aasta lühikokkuvõtte kuulmist ja kottide uurimist) läks neil süda vist natuke haledaks, lubasid koju ära viia. Ainult Kose ristis pidid mind enne söötma, kui edasi sõitsime. Kohale jõudsin poole kaheteistkümnest. Kaarlile ja Aarnele (ehk siis neile kuttidele) sai muidugi enne majja minekut ilusti aitäh öeldud, kuigi küsitud telefoninumbrit jagama ei hakanud.

Paar päeva hiljem, 31. augustil, said asjad jälle pakitud, umbes sama rasked kotid kokku klapitud ja Tartusse sõidetud. Täpsemalt, kolitud. Koos õega. Teise panin Tartusse kooli, kuna vanas õppeedukus langes palju. Ja ise ta rääkis, et ei meeldi. Nüüd muidugi igatseb ja põeb kohanemisvalusid. Noh, eks mul endal on ka, kuigi teistmoodi. Ülikool vajab harjumist ja tööd pole endiselt leidnud. Ukrainat ka kuidagi endalt maha raputatud ei saa: korteriomanik, kellega me koos elame, on ukrainlane nimelt. Aga üldiselt talutav vanainimene. St, algusaegadel talutav. Aga rohkem kui aasta temaga küll elada ei sooviks.

Kojutulek oli muidugi seotud ka mõningate väikeste eraeluliste skandaalikestega, aga need on nüüdseks maha rahunenud. Kui mingi rutiin ükskord tekib, siis kirjutan kõigile mahajäänud igatsejatele Ukrainasse ka. Kui see tekib. Asjad on igatahes veerema lükatud igast suunast ja vältimatuid muutusi tuleb veel palju. Kapil ootab oma aega Glebi antud kivi Egeuse mere äärest, mis tuleb järgneva kahe aasta jooksul sinna tagasi viia/visata.

Action!

Странные дела

Lastekodu territoorumil käib elu siiski edasi, kuigi enamus elanikke kuskil 100 kilomeetrit eemal laagris päikest võtavad ja poole päevani magavad. Nendel, kel sellisest elustiilist kõrini saab, on siiski alati lubatud tagasi tulla. Mõned lausa teevad ise salaja sääred ja hääletavad tagasi. Mis juhtus just mõned päevad tagasi kolme poisiga. Otsustasid, et igavaks on läinud ja hiilisid vaikselt minema. Üht kuulsin hiljem telefonil kellegagi oma vanadest sõpradest rääkimas, et siin, Odessas, ka kõik vanamoodi. Kuidagi tüdinult. Paneb mõtlema, et kui noormehel juba 14/15-aastaselt selline spliin on, mis siis veel edasi saab?

***

Paar varjupaiga vanemat elanikku, kes suvelaagrisse üldse ei läinud erinevatel põhjustel, on minu inglise keele tunde piilumas käinud ja siis ka ettepaneku teinud, et võiksin neidki õpetada. Täpsemalt üks noormees ja üks neiu. Neiuga isegi reaalselt oli üks tund, aga pärast seda kolis ta varjupaigast välja – ei lõpetanud juuksurikooli nii hästi, kui oli oodatud ja on juba 19-aastane ka, nii et nad ei pidanud vajalikuks teda siin kauem hoida. Noormees ise ei ela enam siin, aga suvisel ajal külastab päris tihti. Käis õige mitu korda mu tunnist läbi, kaes minu ja õpilased üle ja siis ühe korra tiris varrukast ja vedas kõrvale, et kuule, õpeta mind ka. Noh, eks ikka õpetan. Tunnid on esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti, sinuga võin näiteks neil päevil kella seitsmest kohtuda. Aga mingil põhjusel ta ei ilmunud kordagi. Siis ühel õhtul tuli jälle üle paari nädala, astusin ise ligi ja küsisin, kas ta niisama tuli või tundi tuli, noormees jälgis klaasistunud silmadega teleriekraani edasi ja vastas pärast väikest pausi, et niisama tuli.

***

Istume köögis, mind on kutsutud ülimaitsvat riisisuppi sööma, mille lapsed ise valmistasid. Väike seltskond üleealisi (18-20- aastaseid), jutt nihkub minu tegemistelt – hiljutine kodumaa külastus ja selne majanduslik olukord – sellele, et kui Juštšenko Odessasse sügisel tuleb, ei jää tast märga plekki ka järele. Kui teine vabatahtlik Dima üle küsib, mis lapsmehed sellega mõtlevad, siis vastatakse, et tema ju see on, kes sigarettide ja alkoholi hinnad üles keris. Teine lisas veel, et ega toiduainedki puutumata ei jäänud, aga esimene vaidles vastu: “See on ju Julia tegu! Tema nende hindadega mängib! Aga vot, kui oleks Janukovitš olnud, poleks midagi sellist juhtunud, tema on aus inimene…”

Arseni Jatsenjuk, uus favoriit, selles vestlusringis teemana üles ei kerkinud siiski. Üldiselt arvasid nad, et alguses kõik presidendikandidaadid ja üldse poliitikud lubavad palju head, aga pärast võimulesaamist tuleb ikka ühesugune šopa välja.

***

Kunagi jaanuaris sai natuke räägitud kolmest ärapagenud lapsest, või siis vähemalt kahest neiust nende seast. Üks 16-aastane noormees oli ka veel seltskonnas tegelikult. Nii see noormees kui ka neiu, esimesel kolm pagemist selja taga, teisel neli (ja mõlemal konkreetselt meie varjupaigast) võeti siia tagasi. Noormees kohe pärast tema tagasisaabumist, neiu aprilli lõpus-mai alguses. Eraldi tollest kolmesest igavlejate seltskonnast oli ka Andrei (nii on ta nimi) laargist umbes samal ajal lahkunud ja Doroga k domusse naasnud. Ning eile hommikul hiilinud salaja meie itaallasest vabatahtliku tuppa – meesterahvas magab varjupaiga ruumides, kuna need on enamjaolt tühjad – ning sealt varastanud läptopi ja mehe isikliku fotoaparaadi. Läinud koos kahe sõbraga varjupaigast, kes ka siin viibisid, raadioturule ning need asjad seal mingile vahendajale smugeldanud. Raha said nad tõenäoliselt kohe, kuna Andrei on kadunud, st kasutas antud summat kuhugi pagemiseks. Neljandat korda juba siis…

Üks asi, mida ma Fondi poliitika juures ei mõista, ongi see, et nad võtavad enda juurde tagasi lapsi, kes on nii mitu korda ära pagenud, aga samas viskavad pärast mõnekuulist siinelamist välja need, kes ei käitu korralikult ja koolist palju poppi panevad. Kuigi vahel oleks neile lastele just rohkem vaja siiajätmist, et nad suudaksid kohaneda. St, nendega tuleks just rohkem tegeleda. Laps, kes manipuleerib ja varastab ja ära jookseb, vajab natuke tõsisemat psühholoogilist abi ja natuke teistsugust asutust, kui see, kellel lihtsalt kohanemisraskused.

Üllatus

Jurist rääkis, et kontorisse on uus kass tekkinud, hall. Nad alguses plaanisid sellele Sirle nimeks panna, minu auks, aga siis mõtlesid ümber. Hakkasid kahtlema, et äkki ma solvun.

Niisiis.

Ära sõidan. Homme õhtul rongiga Lvovi ja siis laupäeva õhtul istun bussile, mis kodumaale viib. Saab nii 24 tundi kinnises sõidukis loksuda, aga elab üle. Kodu nimel ikka tehakse. Tagasi Odessas peaksin olema 15. juulil. Inglise keele õpilased juba küsisid. Muide, neid on kolm: ema, vanem tütar (13) ja noorem (9). Jurist küsis ka. Tahtis teada, kas Mihkel minuga ei sõidagi. Et siis ei igatsegi kodu järgi? Minul vastust pole.

Suvelaagrist thatsin kangesti veel midagi kirjutada, aga iga kord, kui uue postituse tühja lehe ette võtan, siis on kogu info ununud. Pärast tuleb meelde alles. Ja kui õigel ajal tuleb, eks ma siis jagan ka :).

Mõte liikus: Aa… Midagi oli vist tõlkimisega! Kaks itaallast saabusid, kes venet ei mõika ja siis viimase nädalavahetuse, mis laagris sai oldud, veetsin pidevalt vadrates: igat tekstilõiku sai kaks korda öelda, st nii vene kui inglise keeles. Vahel venekeelsetele pidi veel lisaseletust küsima muidugi, aga sai hakkama.

Sünnipäev saabus õnnitluste ja õppetundidega. Viimaseid võtan kui vajalikku kingitust.

Kuumus (stabiilselt üle kolmekümne kraadi ja tuulevaikne) teeb väsinuks nagu alati.

Aga suvelaager on osutunud oluliselt toredamaks, kui ootasin. Sinnasõidu eel oli soov kuhugi lihtsalt ära pageda, esimene päev pööras kõik ümber. Kuigi ka probleeme esineb. Ja ma olen endiselt mitteagressiivne võrreldes nende lastega, kuid üllataval kombel pole see põhjustanud ühtki suuremat enesekehtestamisprobleemi. Umbes sama olukord nagu lastehaiglas.

Ja komplimendi sain ka, ühelt muidu terava keelega ja manipuleerimisaltilt tüdrukult. Ta ütles, et ma tean piire, kui nendega suhtlen: on osad vabatahtlikud, kes ei luba mitte midagi ja teised, kes lubavad kõike, kuid mina asetun ilusti sinna keskele. Parimat hinnangut enda tegemistele enam ei oskakski tahta, kuna tasakaal on just see, mille poole püüdlen.